Saigon
Ho Chi Minh - Idamaade paradiis
Millises Euroopa osas me õigupoolest oleme? Ookerkollane raekoda ja tema keerulise ornamendiga kellatorn näeb välja nagu Hotel de ville Provence`is. Katuseni ulatuvate sammastega villat on juba Londonis nähtud ja Hotel Majesticut Prantsuse Rivieras. Ning Notre-Dame`i katedraal oma telliskivipunasega sobib Normandiasse. Tegelikult asuvad kõik neli hoonet Kagu Aasias, täpsemini Saigonis, mille ametlik nimetus aastast 1975 on Ho Chi Minh, kuid mida selle elanikud endiselt Saigoniks kutsuvad.
Kuigi mõned kõrghoonete hiiglased ja Viet Congi kangelaste mälestusmärgid ei sobi kuigi hästi linnapilti, võib end Vietnami suuruselt teise linna keskuses tunda nagu Prantsuse koloniaallinnas sada aastat tagasi. Ametiasutused ja kirikud, Ooperimaja ja suuremad hotellid on ehitanud Pariisi arhitektid. Ja tänagi sarnanevad Idamaade Pariisi bulvarid Seine`i kaldal kahisevate avarate alleedega. Suur osa elust keeb siin eukalüptide ja tamarindide õhuliste roheliste sirmide all. Tuhanded kokkupandavad toolid kutsuvad bulvaritele istuma.
Khmeeri keeles tähendab Saigon kapokimetsa. Hiiglasuured kapokipuud ääristasid kord Saigoni jõge, mille kallastele on nüüd kinnitatud paatmajad ja restoranlaevad. Khmeerid olid 1000 aastat tagasi esimesed asunikud praegusel metropoli territooriumil. 17. sajandi lõpul tulid Hue maakonnast siia ka vietnamlased. Koos Hiina põgenikega segunesid siis kõik koos saigonlasteks - graatsiliseks, elujõuga täidetud inimesteks.
19. sajandi algul võeti Saigonis enamasti sõbralikult vastu kristlikke misjonäre Prantsusmaalt, aimamata, et vagadele vendadele järgneb 1859. aastal kaheksa lahingulaeva Prantsuse sõduritega. Lühikese ajaga vallutasid võõrad Vietnami lõunaosa ja kuulutasid Saigoni Prantsuse koloonia Cochinchina pealinnaks. Ühelt poolt hakkasid koloniaalisandad maad ekspluateerima, teiselt poolt tegid nad aga tänuväärset tööd, eriti Saigonis, kus nad soist pinnast kanalite abil kuivendasid ja kehva linnapilti Pariisi laadis rikastasid. Pärast Teist maailmasõda pidasid algul prantslased, siis ameeriklased verist sõda, et Lõuna-Vietnami ühinemist kommunistliku Põhja-Vietnamiga takistada. Võitis siiski Põhi. Pärast 1976. aastat on maa riigiõiguslikult jälle üks.
Pealinna Hanoist sõitsid kohale terved pataljonid kommunistliku partei funktsionääre, et läänelikult dekadentlikuks peetud Saigoni elanikke õigetele kommunismiradadele juhtida ja ümber kasvatada.
Igal juhul ei leidnud Saigoni jõe kaldal asuvas linnas rahvasotsialistlik ühetoonilisus laia kõlapinda: kodanikud hoidsid alal oma kosmopoliitilise vaimu, oma meelelaadi ja kalduvuse muretusele. Ammu on Saigonist saanud Vietnami ``õitsev linn``, suurima majanduskasvuga linn, tähtsaim sadam ja rekordilise turistide juurdekasvuga linn.
Turistide lemmikpaik on Rexi hotelli katuseterrass bambuskeppidest puuridega, mis on täis sädistavaid linde, ja rippuvate bonsaiokste valguskettidega. Siin antakse lahkelt soovitusi selle kohta, mida peale koloniaalarhitektuuri veel vaadata tasub. Vaatamisväärsuste hulka kuuluvad süngelt kaunis Glac Lami tempel seitsmeastmelise torniga, tänavakohvikutest ääristatud Don Khoi jalakäijate bulvar ja sõjamuuseum oma vapustavate fotodokumentidega.
Hiina kvartal Cholon on linn linnas. 300 aastat on siin elanud eelkõige kaupmehed, kes kauplevad enamvähem kõigega, mis raha sisse toob. Nii oli see kvartal pikka aega (kuri)kuulus oma oopiumiurgaste tõttu, olles samal ajal ka bordelliotsijate magnet. Nende ``tööstusharudega`` ei saa kommunismiaegadel enam raha teenida, küll aga odava juukselõikusega tänavajuukslas, laululindudega, amulettidega ja mehejõu ravimitega. Lisaks sellele pakub Cholon tosinkond salapärast tao pühamut, millest tuntuim on ilmselt suursugune Taevaliku Naise tempel oma loendamatute värviliste savifiguuride ja ohverdamispaikadega, kus põletatakse paberraha surnud sugulaste jaoks.
Linnastressi peletamiseks on Ho Chi Minhi ümbrusel pakkuda palju vaheldusrikast: lõuna poole jääb Vung Tau supluskoht Lõuna-Hiina mere ääres, põhjas on suur Cat Tieni rahvuspark.
