Lühidalt ajaloost

Lühidalt ajaloost

Hiljutised Tai (varem Siiami) kirdeosa arheoloogilised leiud pööravad pea peale traditsioonilised arusaamad ajaloost. Rohkem kui 5000 aasta vanusest Ban Chiangi külast leitud muistiseid alles uuritakse, kuid ilmselt annavad need tunnistust sellest, et Tais arenes üks esimesi pronksiaja kultuure, mis eelnes Hiina omale.

Milline oli nende eelajalooliste inimeste käekäik, pole teada. Tailased jõudsid sellesse piirkonda ilmselt 11. või 12. sajandil. Antropoloogide väitel liikusid nad üle tohutu suure viljaka Chao Phraya oru lõuna poole, tõrjudes samal ajal välja nii moone kui khmeere. 1259. aastal sündis Lanna (``Miljoni riisipõllu maa``) kuningriik alal, mis tänapäeval hõlmab Põhja-Taid. Algselt valiti pealinnaks Chiang Rai, kuid pärast seda, kui kuningas Mengrai märkas Pingi jõe kallastel ühekorraga viit valget hiirt, kahte valget sambari- hirve ja kahte valget haukuvat kitse, viis ta pealinna Chiang Maisse. Mengrai juhtis riiki edukalt kuni 80. eluaastani, mil sai välgulöögist surma.

Tai ajaloo esimene suur peatükk algas kuningas Ramkamhaeng Suurega, Sukhothai (asutatud 1230. aastatel) valitsejaga umbes 1280. - 1317. aastal. Ramkamhaeng, kes oli kuulus elevantide seljas sooritatud legendaarsete kangelastegude poolest, lõi võimsa kuningriigi, millest sai kunstide keskus. Sukhothaist pärinevad Tai skulptuuriajaloo ühed kaunimad pärlid, millest paljusid võib näha sealses vanalinnas ka tänapäeval.

Pärast kuningas Ramkamhaengi surma kaotas kuningriik suure osa oma mõjujõust. 15. sajandiks polnud Sukhothai midagi enamat kui väike provintsilinn ning veidi hiljem hüljati see täiesti.

1350. aastal loodud Ayutthaya kuulus üle 400 aasta Oriendi tähtsamate kultuuride hulka. Kuningas U-Thongi ja tema legendaarsete järeltulijate valitsemisajal laienes kuningriik kiiresti. 14. sajandi lõpuks olid Khmeerid Kesk-ja Põhja-Tai ääretutelt aladelt välja kihutanud ning Sukhothai lõplikult võidetud. Aastal 1431. rüüstas Ayutthaya Kambodza pealinna Angkori ning kindlustas sellega oma ülemvõimu. Ayutthayast kujunes Hiina, India ja Euroopa vahelise kaubanduse keskpunkt, kus tiigipuud ja vürtse vahetati kulla ja suurtükkide vastu (mida veeti elevantide järel).

Hoolimata sellest, et mitmed kuningad peksti surnuks või mürgitati, olid Ayutthaya elanikud ühe 17. sajandi ränduri tähelepanekute kohaselt ``lõbusad ja naudingualtid``. Oopiumi oli tol ajal laialdaselt saadaval ning vabaabielu ja naistevahetus leidsid palju tulihingelisi pooldajaid.

Siiami pealinna suurus ja rikkus avaldas muljet paljudele 17. sajandil Ayutthayad külastanud välismaistele ränduritele. Ida-India Kompanii direktorid võrdlesid seda tunnustavalt Londoniga ja hindasid elanike arvu 300 000-st kuni miljonini. Oma paleede, kanalite ja templitega pälvis linn õigustatult Kagu-Aasia kõige kaunima linna maine.

15.-18. sajandil pidasid tailased lugematuid lahinguid oma naabrite birmalaste vastu. 1767. aasta aprillis õnnestus birmalastel pärast 14-kuulist piiramist Ayutthaya vallutada. Nad rüüstasid linna ja hävitasid Tai kultuurimälestisi ja kunstiteoseid. Ayutthaya rüüstamine, Tai ajaloo suur tragöödia, varjutab tänapäevalgi tailaste rahvuslikku enesetadvust.  Üks ellujäänutest, Taki provintsist pärit noor kindral, koondas Tai sõjaväe riismed ja suutis Birma garnisoni maalt välja ajada. Kuna Ayutthaya oli peaaegu täielikult hävitatud, rajas Taksin -  selle nime all teda tunti - uue pealinna Thonburis, mis asub otse üle jõe tänapäeva Bangkoki vastas. Kuigi ta isa oli hiinlane ja kuulus seega lihtrahva hulka, krooniti Taksin Tai kuningaks. Taksin valitses 1782. aastani, mil ta kõrvaldati troonilt põhjendusega, et on hulluks läinud. Kunagise suure kindrali elu lõppes järsult - ta hukati pidulikult lõhnastatud sandlipuust nuiaga.

Taksini surm tõi kaasa Tai ajaloo suurima ja tänagi troonil oleva Chakri dünastia võimulesaamise. Chakri dünastia esimene kuningas Rama I laskis pealinna otsekohe Thonburist jõe idakaldale viia, väites, et uus linn tuleb suurem ning seda on lihtsam kaitsta. Seejärel alistas ta maradööritsevad Birma sõjaväelased.

Tema poeg Rama II pühendus Tai kirjanduse säilitamisele ning lavastas klassikalise versiooni eepilisest sanskriti poeemist `` Ramayana`` (Tais ``Ramakien``). Ta taastas  ka sidemed lääneriikidega ning leidis aega 38 erineva naisega kokku 73 järeltulija sigitamiseks.

Rama III (1824 - 1851), kes pole Tai kuningriigile sugugi vähem mõju avaldanud, ajaloolased miskipärast kuigipalju tähelepanu ei pööra. Pühendunud budistina laskis ta ehitada Bangkoki linna kauneid templeid, mille hulgas on Wat Arun ja osaliselt Wat Pho. Ta tõi Taisse lääne meditsiini saavutused, muu hulgas rõugevastase kaitsepookimise, ning julgustas riiki külastama Ameerika misjonäre, kellest üks tõi kaasa esimese tai tähestikuga trükipressi.

Kõige kuulsam varasematest monarhidest on tuntud pigem oma suure sugutungi kui tegelike saavutuste poolest. Vaatamata sellele austavad tailased Mongkuti kui üht suurimat ja edumeelsemat monarhi. Ta ei olnud mitte ainult haritud, vaid saanud parema hariduse kui enamik tema eurooplastest kaasaegseid. Tema valitsusajal võimaldati riigialamatele esimest korda Siiami kuningat oma silmaga näha.  Ehitati vee- ja maanteid ning võeti vastu naiste ja laste õigusi tagavaid seadusi.

Mongkuti järel asus troonile Rama V, kes sai tuntuks Chulalongkorni ehk Valge Elevandi Isandana. Rama V oli üks populaarsemaid ja haritumaid Chakri kuningaid. Oma 42- aastase valitsuaja jooksul kaotas ta orjuse, pani aluse haridussüsteemile ning asutas esimese postkontori ja rahvusraamatukogu. Ta juhtis riigi  20. sajandisse - nii otseses kui ka ülekantud tähenduses - ning teda meenutatakse suure kiindumusega tänapäevalgi.